Pungade puhkemine ja õitsemine on viljapuude aastaringses arengus üks erilisemaid faase ning seda aega tuleb austada! Puhkevaid pungi on väga kerge lõikamise käigus vigastada ning üleüldse on iga lõikamine taimedele stressitekitav. Kui aga tõesti jäid varakevadel viljapuud lõikamata, ei tasu pikalt kurvastada. Järjest enam kogub populaarsust viljapuude suvine lõikamine ning sellega võib algust teha juba alates jaanipäevast. Lõikamine on ka siis sarnane nagu varakevadel, lihtsalt oksagraafika on tänu lehtedele kehvemini vaadeldav. Samas saame suvise lõikuse käigus tekitada võrasse paremaid valgustingimusi just sinna, kus neid antud hetkel kõige rohkem on vaja.

Viljapuude lõikamise põhimõte on tekitada võrasse valgust ning lubada õhul liikuda, et vältida haiguskollete vohamist. Päikesevalgus aitab viljadel ühtlasemalt küpseda ning pakkuda meile sordikirjeldusele vastavaid maitseelamusi. Pisikesed värvumata õunapunnid ei maitse kellelegi, ka mahlaks ja moosiks nad tegelikult ei kõlba, sest pigem rikuvad hoidise kvaliteeti. Õunavisside vähendamiseks tulekski korralik võrahooldus ette võtta. 

Lõikamistöid alustatakse puu üldise elukvaliteedi hindamisest. Kas tüvi on terve? Tuleb analüüsida, kas üldse on mõtet lõikamisega alustada või peaks aiandisse hoopis uue taime järele sõitma…?

Aastaid lõikamata puu puhul tuleb lõikustööd jagada kolme kuni nelja aasta peale. Korraga kogu puud nö korda teha ei ole mõistlik. Tugevale lõikusele reageerib puu vesivõsude kasvatamisega, seega teeme endale ise töö juurde. Vesivõsud ei ole aga üdini halb nähtus, nendest saab mõnikord kujundada võrasse uusi oksi, kuid seda ainult nendest, mis kasvavad väikese kalde all. Regulaarselt hooldatud õunapuu puhul eemaldame liiga tihedad, paralleelselt kasvavad, üksteise vastu hõõrduvad, alla kaarduvad või otse taevasse kasvavad oksad. Suuremate puude puhul tasub meeles pidada, et pigem on mõistlik eemaldada üks suur oks, kui mitu väikest. Suure oksa eemaldamine annab kiiremini tulemust, väikeste okste eemaldamine on aegaõudev ja ka füüsiliselt rohkem väsitav. 

Puu lõikamise ajal tuleks vahepeal astuda paar sammu tagasi ning hinnata, kuidas lõikustööd sujuvad. Mõnikord võime liiga hoogu minna ja lõpptulemuseks saame nüditud puu. Üldmulje peab kaugelt vaadates jääma selline, et tehtud lõikustööd justkui silma ei paistagi. Selleks, et tulevikus ei peaks saagikorjamiseks tõstukit rentima, on oluline eemalda võrast kõik püstisema kasvusuunaga oksad, lõigates nad rõhtsamatele okstele. Vältida tuleks aga meie koduaedades suhteliselt populaarseks kujunenud vihmavarju stiili. Jah, õunu on selliselt puult lihtne korjata ja mõnikord võivad nad olla ka omamoodi dekoratiivsed, kuid puu üldisele elufilosoofiale on selline lõikusstiil ristivastupidine. Puud tahavad kasvada kõrgustesse, kui surume neid aga vägisi allpoole kasvama, kasvatavad nad seda hoolsamalt püstisemaid võsusid, et oma loomulikku olekut taastada. 

Kui jätta noorel puul püstine külgoks lõikamata, hakkab ta arenema ja kasvama tüvega samas mahus, lükates puu tüve viltu ja muutes võra ebakorrapäraseks. Mida suuremaks kasvab selline oks, seda suurem on haav, kui me ta lõpuks siiski eemaldame

Võrast tuleb eemaldada liiga püstised oksad (parem oks), aga ka liiga püstised oksad (vasak).

Jättes oksa eemaldamisel tüüka (oksa eemaldamise koht märgitud punasega) hakkab sealt uuel hooajal kasvama uusi võsusid, mis tekitavad puu võrasse põõsa. 

Noorte puude puhul on eriti tähtis eemaldada võrast kõik püstise kasvuga oksad - need püstised oksad, mis konkureerivad ladvaga ja ka need, mis kasvavad püsti välja tüve pealt. Oksad, mille väljumisnurk tüvest on väiksem kui 40 kraadi hakkavad jõudsalt kasvama ja jämenema koos tüvega, tekitades olukorra, kus meil tekib mitmetüveline puu. Nende harude vahele jääv terav nurk on aga potentsiaalne murdumiskoht tulevikus. Mida suuremaks laseme sellistel okstel kasvada, seda enam “lükkavad” nad puu tüve viltu ning seda suurem on hiljem haav, mille tüvele tekitame. Mitmeharulised puud on koduaias meelispaigaks lastele, sest nendel on hea ronida - see ongi loomulik, aga nende harudevaheline nurk ei tohiks kunagi olla teravnurk. 

All oleval pildil on näidatud lõikeviis ja konkureerivate latvade eemaldamine, lisaks konkureerivatele latvadele soovitaks ära lõigata ka kaks puu võras kasvavat oksa - tähistatud punase ristiga!

Väga oluline on lõikamise käigus mitte tekitada tüükaid! Tüügastest kasvavad uuel hooajal välja püstised võrsed, mis tekitavad puu võrasse väikeseid “põõsaid”.

Pirnipuud on oma loomult väga püstise kasvuga, seega nende puhul on eriti oluline lõigata rõhtsamatele okstele ning anda puule laiuvam kuju. Ploomipuid ja kirsipuid lõigatakse veidi teistsuguse loogikaga kui õuna- ja pirnipuid. Eemaldatakse tihedalt kasvavad oksad, murdunud, kuivanud või haigestunud oksad. Lubatud on lõigata ka ploomipuude latva. Maguskirsipuude puhul on ladvalõikamine eriti tähtis, sest neil on komme väga kõrgeks kasvada. Juba pilvedeni kõrguva maguskirsipuu puhul tuleb julmalt puu tagasi lõigata ja paari aasta jooksul talle jälle uus võra kujundada. Hapukirsipuude puhul piisab mõõdukast okste harvendamisest. Oma olemuselt on hapukirsipuude võra väga tihe, niiet päris hõredaks me teda ei saagi. 

 

Iga viljapuu on omamoodi isiksus ning just see fakt muudab nende lõikamise väga keeruliseks - ei ole olemas absoluutseid reegleid vaid tihti tuleb läheneda loominguliselt. Ühe vana üteluse kohaselt peab viljapuu võra olema nii hõre, et sealt saaks mütsi läbi visata, ilma, et see okstesse kinni jääks. Mõnikord teeme siiski erandeid, lõikamine kuskilt rohkem ja teisest kohast jätame lõikamata, sest sel hetkel lihtsalt on nii vaja. Aga lõikama peab, hooldamata puu ei anna meile kvaliteetset saaki. Kui endal jõud puudest üle ei käi, tuleb appi kutsuda spetsialist. On oluline meelde jätta, et spetsialist tuleb kutsuda ka siis, kui puu on alles väike. Kui abiväge kutsuda siis, kui puu on juba suureks ja tihedaks kasvanud, on tööd palju ning selle teostamine keerulisem. Ei tasu unustada, et iga lõikamistöö teevad lihtsamaks ja meeldivamaks korralikud tööriistad, nii et esmajoones tuleb panustada nendesse.

Õpetussõnad pani kirja Räpina Aianduskooli õpetaja Liisi Kont.