Mehhanism on tegelikult väga lihtne. Kui detsember ja jaanuar on meil pimedad, peaaegu ilma päikesepaisteta kuud, siis veebruaris ja eriti märtsis esineb piisavalt päikesepaistelisi päevi. Igihaljaste okaspuude ja lehtpuude tumeroheline või hõbedane või kollane lehestik ja okkad soojenevad päikesepaistel tugevasti. Taimel on vajadus oma okkaid või lehti jahutada, et kaitsta nende kudesid ülekuumenemise eest. Selleks avanevad okastes ja lehtedes olevad õhulõhed ja nende kaudu eraldub taimedest vesi, mis ühtlasi lehti ja okkaid jahutab. Maapind on aga külmunud ja taimejuured ei saa pinnasest vett kätte ning veena kasutatakse ära erinevates taimekudedes olev vesi. Taimed jäävad füsioloogilisse põuda ja piltlikult öeldes kuivavad selle tagajärjel ära. Kevadel näevad kahjustunud taimed välja sellised, nagu oleksid talvel tugevasti külma saanud. Aga tegelik taimede hukkumise põhjus oli just ülalpool räägitu. Rohkem kannatavad igihaljad taimed, millised kasvavad üksikuna tuulistel kasvukohtadel, sest seal on aurumine intensiivsem.

Kui kevadel maapind sulab, saavad taimejuured vee kätte, ja põuda enam ei teki, seepärast pole pärast pinnase sulamist enam päikesepaiste taimedele ohtlik. Selleks, et okkad ja lehed päikesepaistel ei soojeneks, ongi neid tarvis varjutada. Madalaid pinnakattetaimi on kõige parem kaitsta neile kiht kuuseoksi peale laotades. Kõrgemaid põõsaid ja hekke tuleks päikesepoolsest küljest katta varjutuskangaga. Kuna kangas on üsna tihe ja märg lumi sellest läbi ei lähe, vaid koguneb kanga peale, siis otse taimedele kangast laotada ei tohiks. Raske lumi koguneb kangale, murdes ja lõhkudes kanga all olevaid taimi. Õigem oleks sügisel, kui maa on veel sula, ümber kaetavate taimede ehitada kas puidust või jämedast traadist karkass. Jaanuaris tõmmatakse karkassile peale spetsiaalne, varjutuskangas ja kinnitatakse karkassile. Nii ei vajuta raske lumi kaetavaid puid-põõsaid ja hekke katki ning taimedega on kõik hästi. Muidugi võib puid-põõsaid katta erinevate materjalidega, tähtis on vaid see, et päikesekiired ei paistaks otse lehtedele-okastele. Varjutuskangas on lihtsalt kõige mugavam ja spetsiaalselt taimede varjutamiseks toodetud. Ühekordselt laotatud varjutuskangad pakuvad tavaliselt varju 40-45 % ulatuses, seepärast võib päikeseõrnadele taimedele varjutuskanga ka kahekordselt ümber sättida, efekt on suurem. Varjutuskangad on toodetud UV kindlatena, neid saab kasutada 3-5 talvel või kauemgi korduvalt.

Kõik igihaljad taimed pole ühtviisi kevadpäikese vastu tundlikud. Näiteks kodumaised okaspuud on kevadpäikesega kohanenud ja tavaliselt kahjustusi ei esine. Kahjustuvad ikka igihaljad võõrliigid ja siis ka mitte kõik. Taimedel on lehe ja okkapinna ülekuumenemise vältimiseks mitmeid kohastumusi. Paljudel on lehtede ja okaste pealmine külg kaetud vahakihiga, mis ei lase lehe- või okkapinnal kergesti soojeneda ja on veel mitmeid muid kohastumusi. Olgu kuidas on, kuid kindlam on igihaljaid taimi kaitsta kevadpäikese eest varjutuskangaga, pidades silmas ülalöeldut.

Tarkuseterad pani kirja Urmas Roht, Räpina Aianduskooli õppemajandi juht.