Võõrasema talub vapralt vähemalt miinus 5 kraadi, seega ei pea öökülma pärast muret tundma. Kui selgub, et taimed on suure õhinaga välitingimustesse viidud ehk pisut liiga vara ja lubatakse suuremaid külmakraade, on väga suureks abiks kui istutus ööseks mitmekordse kattelooriga katta või taimed võimalusel pisut soojemasse kohta tõsta. Hommiku saabudes saab katted taas maha võtta või istutuskastid õue tagasi viia.

Esimese võõrasema sordi „Medora” aretas 1839. aastal Inglismaal William Thompson. Tänapäeval tuntakse rohkem kui 250 võõrasema sorti.

Võõrasema õievärvid varieeruvad ühevärvilistest kuni kirjudeni välja. Klientide lemmikvärviks on kujunenud siiski kollane ja kollane tumeda südamikuga. Üldiselt võõrasemad ei lõhna, kuid on rippuva kasvukujuga sorte, mille õis on meeldiva lõhnaga. Need sordid sobivad ideaalselt amplisse. Uuematel sortidel on kroonlehe servad lainelised või isegi tihedalt kurrulised.

Võõrasema võib istutada nii spetsiaalsesse võõrasemamulda kui ka tavapärasesse suvelillemulda. Kui on kodus olemas pakk kasvuturvast, siis on soovituslik kahele osale mullale lisada üks osa turvast, mis annab istutusmullale parema vee läbilaskvuse ja õhu ligipääsu. Parim oleks valida selline muld, kuhu on lisatud pikatoimelist suvelilleväetist. Siis on hooajalise väetamisega vähem vaeva ja taimed on hästi toidetud ning õitsevad rikkalikult. Võõrasema eelistab nõrgalt happelist kuni neutraalset kasvupinnast ehk siis pH 5,5-6,0.

Taimede istutamisel võib mulla hulka segada ka perliiti, vulkaanilist kivimipuru, mis salvestab hästi niiskust ja aitavab vähendada kastmisvajadust. Potti, amplisse, rõdukasti või mõnda teise konteinerisse istutades oleks hea panna sinna põhja kiht kergkruusa, mis laseb üleliigsel veel kenasti istutusmullast läbi joosta. Samas aitab kergkruusa kiht mulla pinnal ka niiskust hoida.

Otse peenrale istutades on taimede rikkalikuma õitsemise huvides soovituslik lisada istutusauku väetisega segatud mulda. Komposti ja sõnnikut võõrasema väetiseks ei talu.

Taimi tasub istutada tihedalt, et lõppmulje jääks kompaktne ja pinda kattev. Võõrasema ise ei paku teistele peenrataimedele konkurentsi ning on sõbralik kaaslane. Võõrasema on jahedalembene taim, mis tähendab, et kui suvi on täies hoos, kipub ta välja venima ja ka õitest pole enam piisavalt rõõmu. Seetõttu vahetatakse ta nii koduaedades kui ka avalikel haljasaladel suve hakul välja suvelillede vastu.

Võõrasemadega samal ajal on müügil neile sarnased ent pisut väiksemate õite ja lehtedega rikkalikult õitsevad sarvkannikesed (Viola cornuta). Sellest Püreneede mäestikust pärit pooligihaljast taimest on aretatud samuti nüüdseks sadu sorte. Ka sarvkannikesel on erakordselt palju värve. Taime nimetus tuleneb sellest, et õie kannus on pikk ja meenutab looma sarve.

Erinevalt võõrasemast, mis meil talve tavaliselt üle ei ela, on sarvkannike talvekindel ja pikaealine püsik. Sarvkannikese võib aeda peenrasse istutada, kuid rippuvad sordid sobivad hästi amplisse. Meeles tuleks pidada seda, et sarvkannike õitseb rohkelt päiksepaistelises või poolvarjulises parasniiske mullaga kasvukohas. Sarvkannikesed on juba eemalt tuntava magusa lõhnaga lilled.

Kannikesed olid juba muistses Egiptuses kuulsad ravim- ja lõhnataimed. Kannikestest kuuluvad ravimtaimede hulka aas-, põld- ja lõhnav kannike. Ravimiks kasutatakse õitsemise ajal korjatud ja kuivatatud maapealset osa (ürti) tervikuna.

Aiatöödel on abiks STIHLi kvaliteetsed tööriided ja töökindad!

Kanepi Aiandi peaagronoom

Merilin Saksing