Kõige kiirema tulemuse saab muidugi juba ettekasvatatud ampelpotte ostes, aga ka ise juba õitsvatest taimedest ilusaid lahendusi luues ei võta taimede suureks kasvamine kuigi palju aega. Kanepi Aiand pakub laia valikut rippuvaid suvililletaimi, millest annab nii mõndagi huvitavat teha. Kui eesmärk on saada võimalikult lopsakad ja rikkaliku õitsemisega amplid, siis kirjeldaksin siinkohal vastupidavamaid rippuvaid suvililli, millest võiks teha nii seguampleid kui ka üheliigilisi ampleid.
Lopsakad amplid
Suuri, pallikujulisi ampleid tehakse rippuvatest suvelilledest ja kõige populaarsemad liigid on ripp-petuunia, aed-puispetuunia ning luuderohulehine pelargoon. Kindlasti tasub meeles pidada, et ripp-petuuniat ostes valitaks Surfinia sordirühma värvid. Need petuuniataimed on kuni 90 cm allapoole rippuvad ja tagavad rikkaliku õitsemise kogu hooaja vältel. Kuna surfinia sordirühma petuuniatel on suured õied, siis peab ampleid tihedamini kuivanud-rikutud õitest puhastama. Taimed on õrnad suure tuule ja vihma osas, kuid muidu kasvutingimuste osas väga vastupidavad. Foto: petuunia ampel
Võimaluse korral võiks valida mitte just kõige suuremate õitega sorte, vaid keskmiste või siis hoopis väikeste õitega sorte ja liike. Näiteks aed-puispetuunia kasuks räägivad väiksed ja isepuhastuvad õied, mida ei ole vaja igapäevaselt noppida ning mis taluvad paremini vihmast ilma. Taim sobib kasvama ka poolvarjulisse kasvukohta ja piisava kastmise korral ka päikselisse kasvukohta.
Viimasel aastakümnel on kogu Euroopa haljastuses populaarsust kogunud lihtõeilised luuderohulehised pelargoonid. Taimed on ilmastikukindlad, tugevalt hargneva ja ilusama kujuga. Suured lihtõite kobarad on isepuhastuvad ja ei vaja erilist hoolt. Ainsaks miinuseks võib tuua lihtõite pudenemisel tekkivat prahti maapinnal. Pelargoonid armastavad päikest ja sooja, kastmise kohapealt nad aga eriti ei piparda, taluvad väga hästi ka lühemaid kuivaperioode.
Paljude aednike lemmikud on fuksiad. Ka fuksiad armastavad päikest ja sooja ning sobivad stabiilse kastmise ja väetamise korral just päikesepaistelisele alale. Segudes on fuksia tihti teistest veidi nõrgem, kuid üksinda on ta vägagi peen ja uhke lill.
Väga hästi sobivad amplisegudesse ja ka üheliigilisena raudürdid. Nad on ilusate värvidega ja väga vastupidavad ilmastikule. Tänu peenetele lehtedele ja väikestele õitele, kuid tugevatele õisikutele on see väga vastupidav nii tuulele kui ka vihmale. Väga tänuväärne taim, mis talub peale pimeduse ja põua peaaegu kõike.
Seguamplid
Seguampli saab, kui ühte potti istutatakse mitmeid erinevaid liike ja värvi lilli. Seguamplitesse sobivad eelkirjeldatud liikide kõrval ka väga hästi kõiksugused muud rippuvad suvililled nagu ripp-lobeeliad , kaksikkannus, tiiviklill, suutera, ruse, müürkipslill jne. Samuti on segudes ilusad ja toetavad teisi õitsvaid lilli struktuurtaimed ehk lehtdekoratiivsed taimed- harilik maajalg, luuderohi, täpiline iminõges, käokuld, metsvits ja mikaania . Seguamplid on tavaliselt ilmastiku suhtes veidi tugevamad ja paremini vastupidavad kui üheliigilised amplid, sest erinevad liigid ja sordid toetavad teineteist erinevates oludes veidi paremini.
Ampelpoti suurus
Kõige ilusamad taimed kasvavad amplis, mille mahutavus on vähemalt 5 liitrit, veelgi parem on 6-liitrine ampel. Kui taimed plaanitakse istutada kookosamplisse, siis on ampli soovituslik läbimõõt 30 cm. Küllusliku ja hästi täidetud ampli saab 3 taimega. Taimed istutada mulda nii, et nad hakkavad kasvama amplikonksu vahekohtadest, mitte kohakuti amplikonksu sangaga. Kuna rippuvad taimed täidavad väga hästi ka ampli keskkohta, siis ei pea taimi istutama ampli keskele kobarasse kokku, vaid võib jätta piisavad vahed, et mullas arenevatel juurtel oleks ruumi areneda ja toitained omastada.
Kärpimine
Ampelpottide hooldamisel võiks aegajalt teha ka kärpimisi ja tagasilõikusi. Kärpimise puhul näpistatakse ära ainult võrse latv ja selle eesmärgiks on saada tihedam ja kompaktsem taim. Tagasilõikusel ehk noorendamisel lõigatakse aga ära kuni pool tervest harust. Sellisel juhul arenevad uued ja noored võrsed ning taimed ei vanane nii kiiresti kui ilma lõikamata ja need õitsevad rikkalikumalt. Kärpimisi võiks teha aktiivselt kasvavatel taimedel, tagasilõikusi aga täiskasvanud taimedel. Kärpimise juures peab meeles pidama, et parema tulemuse annab just regulaarne, umbes pooleteise nädalaste vahedega, kuid üksikute harude kärpimine, sest siis ei teki õitsemises pause. Tagasilõikusi võiks aga teha harva ja samuti ainult paar oksa korraga, et taimestikku ei tekiks liiga suuri tühimikke. Tagasilõikusest taastuvad taimed aeglasemalt kui kärpimisest. Liigiti vajavad regulaarset kärpimist ja tagasilõikust rohkem ripp-petuuniad ja raudürdid. Kärpimisi ja lõikumisi ei vaja eriti begooniad ja fuksiad.
Väetamine
Ampelpottides kasvavate suvilillede hooldamisel on regulaarse kastmise kõrval kõige olulisem väetamine. Kõige parema tulemuse annab täiskasvanud amplitel iga kastmiskorraga vette väetise lisamine. Väetamise ja kastmise juures peaks meeles pidama kahte põhimõtet. Esiteks, mida väiksem on ampelpott, seda tihedamini (muidugi vastavalt ilmale) on vaja kasta, sest ampel kuivab kiiremini läbi. Teiseks, mida suurem ja tihedam on taimestik, seda rohkem vajab see vett ning väetamist, eriti päikselise ja kuuma ilmaga. Jälgida tuleb väetisepakendil kirjas olevat kulunormi, et ei tehtaks liiga kangeid lahuseid. Kangema lahusega võib taimede õrna juurestiku lihtsalt ära kõrvetada. Kui istutada ampelpott kodus ise, siis on võimalik substraadi sisse segada pikatoimelist teraväetist. Ampli kastmisel eraldub teradest väetiseosakesi mulda ja taimed saavad vajalikke toitaineid. Sel juhul võib olla kastmisvees poole võrra lahjem väetisekogus, et taimi mitte üleväetada.
Kokkuvõttena ei ole tegelikult rippuvate suvilillede kasvatamine just mitte kõige raskemate ülesannete killast ja tulemus on ka kindlasti seda vaeva väärt. Oma iluga muudavad ripukad meie põhjamaise suve palju lillelisemaks.
Lilled loovad ilu!
Merilin Saksing
Kanepi Aiandi peaagronoom
